Enamlevinud pärilikud haigused alaska malamuudil

Puusaliigese düsplaasia

Koerte puusaliigese düsplaasia on veterinaarmeditsiinis küllaltki harilik haigus. Kõige rohkem esineb haigusjuhtumeid suurtel, kiirekasvulistel koertel. Nimetatud haigusest pole pääsu ka alska malamuutidel.

Puusadüsplaasia on haigus, mis kahjustab liigese arengut noorel koeral. Düsplaasia puhul võib tegemist olla nii ühe- kui kahepoolse (kahjustades mõlemat: paremat ja vasakut puusaliigest) düsplaasiaga. Puusaliigese düsplaasia on põhjustatud musklite lõtvuse, sidekoe ja  sidemete poolt, mis peavad liigest toetama. Isegi düsplaasiaga koerad sünnivad tervete puusadega, kuid liigest ümbritsevad pehmed koed hakkavad kutsika kasvades väärarenema. See on põhjustatud geneetilisest faktorist individuaalses koeras. Kõige tähtsam muudatuste tagajärg on see, et kahte luud ei hoita enam oma kohtadel koos ning nad eemalduvad teineteisest. Selle tagajärjel venivad välja liigesekapsel ja sidemed kahe luu vahel, lisades liigesele edasist ebastabiilsust. Kui selline asi juhtub, kaotavad kahe luu liigesepealsed pinnad omavahel kontakti. Koera liigest ümbritsevad musklid küll töötavad, et luid omavahel jälle kokku suruda, kuid nad ei saavuta kunagi täielikku edu. Iga jala liigutusega on nüüd sileda liigesepinna kontakti asemel kaks ebaloomulikku ala, kus luud hõõrduvad üksteise vastu. Kus iganes satuvad need luud ebaõigesse kontakti (hõõrdepinnad), hakkab kasvama uus ebaloomulikult kujunenud luu. Tegemist on pahelise ringiga: uus luukasv tekitab edasist ärritust, mis põhjustab veelgi enam uut ebaloomulikku luukasvu. Haiguse progresseerumisel tekib üha enam uut ebaloomulikku luud ja sellega kaasnevat edasist valu ning luu moondumist.

Puusaliigese düsplaasiaga kutsikal hakkavad märgid haigusest tekkima tavaliselt 5-13 kuu vanuselt. Need varieeruvad tagajäseme kasutamisel keskpärasest ebamugavusest kuni äärmise valuni. Täiskasvanud koerad, kes on tugavas valus, vähendavad tavaliselt oma tegutsemist. Neil on ebamugavus deformeerunud liigeste artriidist ja kroonilisest ärritusest.

Puusaliigese düsplaasia diagnoosimiseks on praegu ainus kindel vahend röntgenuuring. Röntgeni tulemused määravad düsplaasia astme ja selle abil saab edasises aretustöös otsustada koerte aretuskõlblikkuse üle. Puusaliigese düsplaasia astmed on A, B, C, D ja E. Neist kahe esimese (A, B) puhul loetakse koer terveks, ülejäänute puhul (C, D, E) aga haigeks. Enamus haigusjuhtumeid on ravitavad valu elimineerides või vähendades ning andes samal ajal koerale üsnagi normaalsel määral liikumist. Täiskasvanud koeral, kes näitab väliseid pideva ebamugavuse märke, on lahenduseks operatsioon, millega üritatakse kõrvaldada või vähendada survet kahe liigesepinna vahel.

 

Küünarliigese düsplaasia

Küünarliigese düsplaasia (KD) on termin, mis hõlmab mitmete erinevate haiguste poolt põhjustatud muutusi küünar- liigeses. Need haigused on:

– irdunud kaarnajätke (FCP – fragmented coronoid process)
– liitumata haakjätke (UAP – ununited anconeal process)
– osteokondroos (OC – oseochondrosis)
– liigese inkongruentsus (joint incongruity)

Küünarliigese düsplaasia kohta praegu leviva teooria kohaselt arvatakse, et kõik eelpool nimetatud haigused on põhjustatud ebaühtlasest kasvust luudes. Kui luu ei ole õigel ajal õiges kohas, ei saa jätked ühineda ning surve hakkab avalduma luu valele osale. Seega, isegi kui luu jõuab lõpuks järele, on kahjustused juba tekkinud. Eesjäseme lonkamise põhjuseks ongi enamusel juhtudest just küünarliigese düsplaasia, mis raskema vormi korral võib looma täielikult sandistada. Sageli esineb patoloogia mõlema eesjäseme küünarliigeses samaaegselt. Seetõttu võib lonkamine ebaselgelt väljenduda või isegi jääda märkamata.

Küünarliigese düsplaasia astmed:
0 – artroos puudub
1 – minimaalne artroos
2 – keskmine artroos
3 – tugev artroos

0-1 loetakse terveks
2-3 loetakse haigeks

Küünarliigese düsplaasia ravimine
Liitumata haakjätke (UAP) protsessi saab ravida, eemaldades jätke või kinnitades ta kindlalt kruviga küünarluu külge. Esimene viis on lihtsaim ja annab tavaliselt suurepäraseid tulemusi. FCP ja OCD kahjustused võivad tekitada mõneaegset lonkamist, mis aga allub puhkusele ja meditsiinilisele ravile. Kui lonkamine jätkub, on vajalik operatsioon. Kõige täpsema diagnoosi ja parima edasise ravi saab määrata operatsiooni käigus hoolikalt uurides muutusi küünarluu kaarnajätkel ja õlavarre kondülis. Operatsiooni tulemused varieeruvad vastavalt tõule ja vanusele, kuid paljudel koertel annb see rahuldava tulemuse.

 

Pärilikud silmahaigused

Aretuses kasutatavatele koertele tuleb teha peale düsplaasia uuringute ka silmauuringud, sest järglasi võib planeerida vaid tervete silmadega isenditel. Paraku on osa pärilikest ja pimedaks jäämist põhjustavatest silmahaigustest retsessiivsed.
Nii võib terve koer, kes kannab haiget geeni, saada haigeid järeltulijaid. Osade silmahaiguste puhul saab kontrollida juba 6 nädalaseid kutsikaid, kuid kuna enamus haigustest avalduvad alles täiskasvanuna, tuleks silmauuringud teha igal aastal, eriti aretuses kasutatavatel koertel.
PRA (Progressive Retinal Artrophy) – arenev silmavõrkkesta kõhetumine
Tegemist on ühe enamlevinud retsessiivse silmavõrkkesta päriliku haigusega, mis areneb aeglaselt, põhjustades võrkkesta, silma tagaosas asuva valgustundliku koe, kõhetumist ja surma. Haigestunud koer kaotab aeglaselt nägemise, jäädes lõpuks täiesti pimedaks. Kuna PRA puhul on tegemist retsessiivse geeniga, siis haigestuv koer peab saama haigust tekitava geeni mõlemalt vanemalt. Haige koera kõik järeltulijad pärandavad haiget geeni, kuid ei pruugi ise haigust põdeda. Kuna haigus esineb üldiselt hilisemas vanuses, tuleks koera kontrollida aastase vahega ning ka vanemas eas koera. Aretuses tohib kasutada vaid terveid ehk geeni mitte kandvaid ega haigust põdevaid koeri.

RD (Retinal Dysplasia) – silmavõrkkesta irdumine
RD on kaasasündinud silmavõrkkesta alaareng millega kaasneb silmavõrkkesta irdumine. Võrkkest on õhuke, mitmest kihist koosnev membraan, mis katab silmamuna sisepinda ning on kinnitatud soonkesta külge. Võrkkesta ülesandeks on saata silma tulnud pilt nägemisnärvi kaudu ajju. Kuna võrkkest saab toitaineid soonkesta kaudu, siis häirub võrkkesta selle osa töö, mis on irdunud ja ei saa enam toitaineid. Võrkkest atrofeerub ja sureb lõpuks, mille tõttu nägemine kaobki. RD on retsessiivne: koertel, kes saavad kummaltki vanemalt haige geeni, ilmneb võrkkesta eraldumine, mis lõppeb täieliku pimedaks jäämisega. Koerad, kes saavad ainult ühe haige geeni, ei haigestu ja võib omada normaalset või kergelt nõrgenenud nägemist. Haigus ilmneb 6-8 nädalaselt. Sümptomiteks on puudulik nägemine, äkiline nägemise kaotus ning ka pimedana sündimine. Ravi puudub ja enamus juhtumeid lõppevad täieliku pimedaks jäämisega.